Eestimaine eksootika ehk Kihnu 1. Männäkäbä maraton

Loo sellest, kuidas tekkis massakatel* mõte Kihnu saarel maraton korraldada, leiab kodulehelt: http://www.kihnumaraton.com/ Küll aga ei leia sealt pikemat selgitust selle kohta, et männäkäbä ei ole mitte kihnukeelne sõna ja sealne rahvas kutsub männikäbisid sootuks teistmoodi :)

Kuna minu jaoks suudavad tõelist emotsiooni pakkuda just nn külaüritused ja "nišitooted", mitte massidele suunatud kulgemised, siis Kihnu 1. männäkäbä maraton kõlas väga kutsuvalt :) Kindel plaan oli emotsiooni suurendamiseks sadamasse tsikliga sõita, aga just minekupäeval jõudis kohale sügis ja lakkamatu vihmasadu ja mugava koduperenaisena maandusin ikkagi Taavi autos. Niiehknaa oli kogu logistika meil ühine, nii et mis seals ikka... Reedel nelja paiku teele, Pärnus kiire pasta ja edasi sadamasse.
Sadamas pidime ootama, kuni 50-aastane vanapiiga Amalie kohale jõuab koos piletimüüjaga, seni nautisime tugevat tuult ja merevaadet. Õnneks oli maratoni korraldajate kaudu piletid broneeritud, sest pealesoovijaid oli rohkem, kui vanapiiga kanda oleks jõudnud. Alguses sukeldusime praami sisemusse, kus oli rohkelt ilusaid inimesi, kelle puhul võis eeldada, et sõidu eesmärk on meil ühine. Aga kuna meri loksutas üsna mõnusalt ja oksenaljad hakkasid juba pihta, siis ronisime igaks juhuks välja värske õhu kätte- tükk aega oli nalja kõvasti alt kaasa võetud kakaodega ja üle parda pritsiva veega :)
Tunnike sõitu, pimedas kohale ja Sadama öömaja otsima- õnneks saime meie majutuse täiesti sadama lähedale. Kaugemale minejatele oli kõiksuguseid massinaid vastu tulnud, mis neid sihtkohta viis- eriti on seal moes kastiautod, kuhu kalleid külalisi rohkelt peale mahub :)
Maratonihommikul pakuti putru õues laua taga- maitses hästi :) Üheksa paiku jalutasime paar kilti rahvamajani, kus asus võistluskeskus- numbrid välja, nägude kontroll- nagu ikka, olid kõik Eesti maratonikogujad jälle platsis- ehk siis tuttavaid nägusid omajagu :)
Enne starti ühine soojendusvõimlemine, mis oli tõeliselt naljakas ja siis natuke rahvatantsu otsa. Siis loeti sõnad peale, et "sellele maratonile aega jooksma ei tulda ja kui keegi tahab, siis otsigu omale mõni teine maraton! :) Ja et keegi ei lendaks joogipunktile kurja näoga peale- et kus mu vesi ja kus mu geelid on- tuleb hoopis joogipunkti rahvast rõõmsa näoga tänada selle eest, et nad kõva tuulega topse kinni hoida üritavad"- nendest õpetussõnadest võiks teistestki üritustest osalejad kinni pidada ;)
10:05 start. Mõtlesin, et hoian 5 min/km tempot- aga nagu ikka, kipub samm alguses liiga kerge olema ja elu liiga ilus tunduma :) Kuna aega joosta ei lubatud, siis üritasin seekord kohta joosta- õnneks Liina K-J osalema ei jõudnud, nii et väga pingutama ei pidanud :)
Rada oli väga vaheldusrikas ja hea- kruusateid, asfaltteid, metsateid, natuke põldu, tuletorni ümbruses rannaliiva... Kihnu ise ilus ja hooldatud- ilusad tared ilusate lillepeenardega, rahvariides tädid aedades toimetamas või rajal kaasa elamas, tee ääres nunnud karvased sarvedega mägiveised jm. Rada minu meelest ka väga ilusasti tähistatud- nii roosad nooled maas kui nooled postidel ja vestidega näitsikud lisaks suurematel pööretel ootamas-  Taavi jaksas omale isegi lemmik-rajasuunaja välja valida :)
Ilm oli ilus, aga tuuline. Samas oli rada päris palju metsa vahel- nii et tuul väga hullult ka ei seganud- pigem aitas mõnusalt jahutada- sest kui päike väljas oli, oleks ilma päris palav olnud.
Kuna startisime poolmaratoonaritega koos, siis terve esimese ringi hõigati mulle raja äärest, et ma olen teine naine- õnneks sai selgus majja natuke enne tuletorni, kui esimene naine mulle edasi-tagasi lõigul vastu jooksis ja õnneks rohelise numbri omanikuks osutus :) Ise tegin ka tuletornile tiiru peale ja tagasiteel sain kahe ProRunneriga patsu lüüa- ehk siis Taavi ja Andrus olid päris lähedal.
Minu piinad algasid tegelikult esimese geeli manustamisega. Või noh, pole veel 100% kindel, et see geelide süü on- aga igal juhul on mul juba tavapärane, et maratonide ajal vasakul küljel alakõht krampi tõmbab. Küll oleks mõnus joosta, kui ei peaks koguaeg seedimise küsimustega jooksmise ajal tegelema... Seekord olid kaasas SISid, aga ega vahet pole... Nii kui geeli sisse sõin, tekitas see mendelejev mingi julma reaktsiooni ja kramp tõmbus hullemaks. Päris seisma ei sundinud, aga ega meeldiv joosta ka ei ole nii. Ja vasaku jala toss hõõrus paar päris hullu villi jalale- suure varba ümbrus oli pärast nagu täispuhutud õhupall :)
Esimene ring sai päris hea tundega läbi tehtud- vahepeal lasin ühel musta pluusiga mehel tempot teha, aga siis pidin ikka ise edasi rühkima ja teisele ringile minnes olin päris üksi jäänud- siis tekkis küll väike hirm, et kas ma rajatähistust piisavalt jälgida jõuan ja kirusin, et kus küll kõik džentelmenid nüüd on, kes mulle jänest peaksid mängima :) Õnneks päästis Taavi päeva ja oli ühel hetkel oma kapsaussikarvapluusiga minu ees :) Aga nagu ta oma blogis juba mainis, siis sellest hetkest kukkus mul tempo ka päris korralikult :D Tahaks väga Taavi süüks ajada, aga eks ma tegelikult selleks ajaks juba üsna küpse olin... kindlasti oleksin pidanud joogipunktides rohkem jooma- tuul tekitas petliku mulje, et justkui väga palav ei olekski- aga lõpukiirenduse ajal tekkinud säärekrambid räägivad kindlalt seda, et vedelikupuudus oli korralik. Ja valutav kõht ja hõõrdunud varbad ja viu-viu-viu ja teine naine ju kaugel ja sada muud põhjust, miks tempo rahulikumaks lasta :)
Aga Riia maratonist alates olen vähemalt suutnud maratonijooksu enda jaoks natuke ümber mõtestada- ehk siis maraton ei alga 30ndast kilomeetrist vaid hakkab siis juba hoopis lõppema- ehk siis on ju lõpuni ainult 12 km veel. Ja siis ainult 10 ja varsti ainult 8 ja siis 5 jne. Ehk siis mingist hetkest on kergem lugeda allesjäänud kilomeetreid.
Pikemat lõpukiirendust krambioht teha ei lubanud, aga ühe pisikese spurdi ikka päris lõpus ette võtsime :)
Manustatud geelidest oli süda totaalselt paha- praamil alanud oksendamise naljad jätkusid :) Juua üritasime korralikult, supp alla ei läinud. Istusime veel tükk aega murul põõsa varjus ja elasime lõpetajatele kaasa. Siis tagasi majutusse, pessu, väike puhkus ja kella kuueks tagasi rahvamaja juurde autasustamisele.
Kõigepealt esinesid rahvariietes muusikud ja seejärel sunniti Contrat luuletusi lugema:

KIHNU MARATONI LUULETUS

üks mees ükskord Kihnus
maratoni joosta vihtus
kuid ses jooksus puudus lihtsus
liiga kõrge õhuniiskus
niigi raja veerde kiskus
aga eriti just siis kus
Kihnu neiu ette viskus

ja sealsamas kuskil Kihnus
toimus kohemaid ka kihlus
muutus maratoni pikkus
finiš tulevikku nihkus

Ja siis autasustamised- kõigepealt poolmaratoni esikolmikud ja siis maratoni omad ja siis loosiauhinnad.
Poolmaratonil oli 92 lõpetajat, neist naisi 53. Maratonil sai aja kirja 70 osalejat, neist naisi ainult 16.
Tartu Mill täitis kraamiga nii kõikidele osalejate antud kotid kui ka auhinnakotid- spagettide, kama ja pannkoogijahuga :) Lisaks sain mina käsitööna valmistatud pingi, kuhu Kihnu kaart peale kõrvetatud- väga uhke :) Hea, et Taavi kaasas oli- tassis selle pärast öömajja :) Ja lisaks diplom, karikas ja noh- hea meel kah :)
Tulemused: http://www.racetecresults.com/Results.aspx?CId=16573&RId=3012&EId=1

Samal õhtul toimus Läänemere ääres muinastulede öö- ja lõke oli planeeritud ka Kihnu sadamasse:

Lõkke vaatasin ära- aga suurele afterpartyle ei jaksanud küll minna- nii et Kihnu Poisid jäid minust kahjuks kuulmata-nägemata. Enesetunne oli terve öö räbal ja uni katkendlik...
Hommik aga imeilus- pudrusöömine-kohvijoomine jälle õues :) Siis asjad kokku, 10:00 praami peale ja tagasi mandrile. ca 12:40 jõudsime Viljandisse ja saime veel näha, kuidas väikesed Tammeka poisid Viljandi Tuleviku poistelt 0:3 pähe saavad ja siis juba poja seltsis kodu poole :)

Nii et kokkuvõtvalt siis- Kihnu maraton on ülimalt hästi korraldatud üritus ülimalt ägedas kohas ja ülimalt ägedate inimestega :) Ja kui traditsioon ikka jätkub, siis soovitan seda kõigile :)


P.S. Pildid pärinevad kõik Taavilt, v.a naiste esikolmik- see pilt pärineb internetiavarustest.