Win or fail

Blogimisse on jälle pikk paus tekkinud. Mitte et midagi kirjutada ei oleks, aga mõne võistluse ebaõnnestumine tõmbab moti pikaks ajaks maha ja tuleb vahepeal emotsioonidel lahtuda lasta...
Pärast Riia maratoni enam kava järgi ei treeninud- panin põhirõhu Vooremäe mäe-kõnni trennidele ja jõusaalile- Tšehhis toimuvat rogaini EMi silmas pidades.

7. juunil pakkusin trennikaaslastele seltsi Rapla Selveri suurjooksul. Väga tuuline ilm oli- nii et minu puhul oli ette teada, et head nahka sealt ei tule. Ka tavatrennides on kõva tuul minu jaoks väga segav- ajab hingamise paigast ära. Seega võtsin rahulikult- 10 km aeg 0:44:04.
Meie jõudsime kohale üsna varakult- saime ilusti pargitud ja numbrid kätte jm. Aga soojendus sai liiga vara tehtud, sest stardiaeg lükati vähemalt 15 min edasi. Nii suure ürituse puhul täiesti hämmastav, et selline asi üldse juhtuda saab... Nö külajooksudel on see veel andeksantav, aga linnajooksude sarja kuuluva jooksu  puhul kindlasti mitte. Numbrid olid neil sorteerimata, otsiti inimesi nimekirjadest, jagajaid oli liiga vähe jne. Aga ise suhtusin asjasse huumoriga ja ajasin stardini hoopis soojendusbändi Spido kitarristiga juttu (kes on juhuslikult minu mehe-õe-mees :) Pärast jooksu sai Rapla spordihoones pesemas käia ja siis juba koduteele... Nii et väga tore päev oli toredate inimeste seltsis ja tegelikult on mõnus vahepeal võistlusel ka "niisama" käia- ilma, et ajaks jubedalt ajalist eesmärki taga.

*****

Rogaini EM toimus sel aastal Lõuna-Tšehhis Cerne Udolis 27.-28. juunil http://www.erc2015.cz/
Kuna poeg on mul väga suur reisimise fänn, siis olin ammu lubanud, et suvel võtame mõne tripi ette- ja seega sai rogainil käik ühildatud pikemat sorti automatkaga: Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti :) Reisi alustasime 22. juunil, 26. juuni päeval jõudsime võistluspaika. Panime telgi üles, keetsime priimusel pastat, ootasime võistluskaaslase Tõnise ära, käisime kohustuslikul sisseragamisel ja oligi õhtu käes ja magama minek.

Hommikul oli väike paanikamoment, sest Tõnis ööbis perega lähedalasuvas väikelinnas hotellis ja olime kokku leppinud, et ta tuleb natuke enne kaartide väljaandmist. Aga tegelikult tuli 8-8:30 jooksul ära teha ka "sealing of SI-cards". Õnneks jõudis ta napilt enne aja kukkumist (ja vist oleks ikka hiljem ka seda teha saanud) ja kõik läks hästi :) 8:45 saime kaardid ja start oli 11:00.

Planeerimine ja orienteerumine jäid jälle minu õnnetu võistluskaaslase peale- nagu eelmiselgi suvel. Mis teha, kui mõnele pole annet antud :) Tõnisel oli eeldatava distantsiga nöör kodus valmis tehtud- nööpnõelad ruttu kaardile, plaan paika ja nöör jooksma :) Nagu ikka, sai plaan hullult hea :) Algusesse jätsime kaardil paremal pool oleva mägisema ala, lootusega pimedaks "kergemale" alale jõuda :)
Kuna päevaks lubati vihma ja juba planeerimise ajal oli näha, et kaardil trükivärv laiali läheb, tekkis teine paanikamoment- kaardid tuli ära kiletada, aga loomulikult ei olnud meil läbipaistvat teipi kaasas. Meie kõrval parklas oli mitu ukrainlaste autot ja nemad tegelesid hoolsalt teipimisega- Tõnis palus seda meile ka, aga enne hakkas juba stardiaeg kätte jõudma- nibin-nabin saime lõpuks endal ka kaardid kile alla :)

Enne starti hüvastijätt peredega- ärevus sees ja teele tundmatusse koos Tundmatuga :) Ehk siis kui seni olin rogaine Meelise seltsis teinud, siis Tõnisest ei teadnud ma suurt midagi. Kindel oli aga kokkulepe, et kuna mina orienteeruda ei oska, jääb see tema vastutada ja mina püüan ainult 24 h ellu jääda tema sabas :)

Esimese punkti järele tuli kohe päris kõrgele mäkke ronida. Kui seni olin arvanud, et ma olen tõusudel väga pehmo, siis tegelikult talusin mägist osa üllatavalt hästi. Ja kaardil püsisin ka seni, kuni me teedel püsisime- ehk siis mitte väga kaua :) Kuna Meelis teab, et minu tugevaks küljeks on teedel jooksmine ja maastik mitte-nii-väga, siis arvestas ta sellega alati- ja pigem läks mööda teid ringi isegi siis kui sellepärast teekond natuke pikem tuli. Aga Tõnis on täpselt vastupidise stiiliga orienteeruja- ehk siis ainus tee punkti jõudmiseks on otsetee :) Aga kuna mina lubasin "vait olla ja edasi teenida", siis tegin kogu selle rännaku rõõmuga kaasa. Või noh, rõõmu jagus umbes esimeseks 12 tunniks.
Kogu see mägine osa palavuses, mis vaheldus korralike äikesevihmadega, oli nii uus ja põnev ja proovilepanev, et sain korraliku "runners high" :D Sellise kaifi pärast neid ultra-üritusi tehaksegi ;) No niiii mõnus oli seal võõras metsas kivide ja mägede vahel mütata... Mägiojadest saime piisavalt veevarusid täiendada- nii et vaatamata palavusele joogipuudust ei tekkinud. Samas tänu ühele priskele ojale said minu jalad kolmandas KP-s märjaks- mis ei tõotanud head. Maastikutoss oli selle võistluse jaoks õige valik- aga Vooreka trennidest teadsin, et minu omad võiksid pool numbrit suuremad olla- tagajärjeks 3 varbaküünest ilmajäämine- ei olegi eriti suur kadu :)
Mägisest osast saime läbi juba enne pimeda tulekut- kõik läks plaanikohaselt :) Olime mõlemad üllatavalt heas seisus veel- nagu polekski kümneid kilomeetreid mägedes roninud. Jälgisime, et sööksime-jooksime piisavalt tihedalt- spordijook, geelid ja batoonid maitsesid lõpuks jäledalt ja vastu hommikut unistasin täiega ühest korralikust praest :) Aga hämaruse saabumisega kadus ka minu runners high ja algas iseloomu kasvatamine. Ehk siis vaatamata ibuka regulaarsele manustamisele lõi kogu keha korralikult tuld- eriti jalatallad, mis ammuilma hauduma olid läinud. Ja loodetud kergem osa imeilusate heinamaadega osutus parajaks niitmata võssiks, soisteks kraavitatud aladeks ja elektrikarjustega ümbritsetud karjamaadeks. Kuna meie motoks oli "milleks minna mööda imeilusat asfaltteed, kui võib ennast pikali visata, elektrikarjuse alt läbi rullida ja uuesti püsti hüpata", siis seda me ka tegime- loendamatuid kordi- nagu partisanid pimedas öös :D Niitmata heinamaade ääres oli tohutult palju jahimehepukke- ja põhjust oli pimedas pealambiga ka pidevalt näha- säravad silmad, mis meie tegemisi jälgisid. Eriti naljakas oli üks seik- Tõnis kõndis pika sammuga ees, mina sibasin mõned meetrid tagapool. Järsku vaatan paremale- 2 tuld. Selge, teine võistluspaar, mõtlesin. Ja siis vaatan uuesti- ei, silmad ikka- ja siis "Tõnis- HUNT!!!" :D Ühe hüppega olin Tõnise varrukas kinni :D Läksime mõned sammud tagasi seda hunti vaatama ja metsas oli suur hall kivi ja silmad kadunud :) Niii kohutavalt naljakas, aga tükk aega oli veel kõhe tagapool kõndida :)
Kahjuks läks pimeda saabumisega orienteerumise osa lappama, kukkusime plaani võetud ajakavast välja ja sellega kadus ka mott elu eest edasi pingutada. Seega otsisime pimedas veel niipalju punkte üles, kui õnnestus ja vastu hommikut tulime rajalt maha paar tundi enne kella kukkumist. Eks keha protesteeris praktiliselt kogu teise poole selle ürituse vastu- maha astumine oli hirmus piin, vasaku jala säärele tekkis ülikahtlane terav valukolle- olin juba kindel, et kui pikalt jätkame, lõpeb see väsimusmurruga- arvestades meie manustatud ibuka-kogust, ei oleks tohtinud sellist valu tunda.

Ütleme nii, et 24 h üritused ei ole fun-üritused. Ja seda tasub tegema minna ainult poodiumimõtetega- vastasel korral on see enda mõttetu lõhkumine. Seega- "win or fail" ja meie osaks sai kahjuks teine variant (segatiime kokku 77, meie koht 17.)

Sellest tulenes ka pikk vaikus blogis, aga tänaseks olen sellest üle saanud :)

Ahjaa- andsin endale siiski lubaduse, et püsin edaspidi oma liistude juures ja orienteerujate mängumaale ei kipu rohkem :) See ei ole tegelikult kaasvõistleja suhtes lihtsalt eriti ilus kogu vastutust tema õlule panna.

******

26. juulil käisin lastega Sangastes Rukkihundi jooksul. Olen Valga sarja jookse juba eelnevalt kiitnud ja ülimalt positiivsed muljed jäid ka sel korral. Kui mujal Eestis sadas sel päeval vihma, siis Sangastes oli hoopis korralik leitsak. Lapsed võitlesid vapralt oma jooksudest kuldmedalid välja :) Ise nii tubli ei olnud- naistest III koht, aga vanuseklassi võidu eest õnnestus kah kuld kätte saada :)

Sangastes toimus sel päeval Rukkipäev- tänu sellele õnnestus ehtsa rukkikuningaga koos pilti teha. Rukkipäeval oli suur laat ja palju melu- väga vahva! Eriti maitsev oli koduleibade hindamine :)
Edaspidigi tehakse Rukkihundi jooks rukkipäevaga samal päeval- nii et soovitan seda üritust kõigile- terveks päevaks perega tegevust. Kahju oli ainult sellest, et sel aastal Iigaste metsajooks samale päevale sattus.

Vanuseklassi I koht :)

Osavõtutasu sellel üritusel ei ole- aga lastega koos saime ikka tohutus koguses auhindu :)

Ja rohkem võistlusi ei olegi sellesse suvesse mahtunud. Natuke hoopis erinevate ürituste korralduse poolel vabatahtlikuna abis olnud- Uhtjärve jooksu rajal käisin Contral abis, Linnasprindi omadega Pärnu mererannas, Viljariga Saadjärve jooksul ja 20. augustil Tartu Suvejooksul :) Nii et karmavõlg peaks nüüd üsna tasa olema ja vahelduseks lähen uuesti võistluste lainele- 29. augustil Kihnu maraton ja 20. septembril Valmiera maraton :)