Lights out in Valmiera

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest... et umbes 5 aastat tagasi juhtusin poja jalkavõistluse pärast Valmierasse- ja see väike armas Läti linn hakkas mulle täiega meeldima :) Ja kui teada sain, et seal maratoni ka korraldatakse, siis olin kindel, et ühel ilusal aastal ma sinna ka jõuan. Kuna Valmiera maraton toimub ajaliselt üsna Tallinna ja Tartu maratonide läheduses, siis seni on kohalikud jooksud eelise saanud- aga mitte seekord :)

Kihnu maratonil kuulsin, et Maichl on sinna minemas ja möllisin ennast tema auto peale kaasa :) Lisaks minule tulid kaasa ka Tiina, Leili ja Kaarel. 

20. augusti hommikul kohtusime 5:50 Lõunaka parklas ja sõit Läti poole sai alata. Kaarli võtsime Elvast peale- tema maratoniettevalmistus koosnes kahest eelnevast pidutsemise päevast ja autosse istudes hakkas kohe "maiustama"- ehk siis korkis õlle lahti ja asus seda lahendama... nojah, ma parem ei kommenteeri :D 

Stardipaika jõudsime tunnike varem- võistluskeskus asus kultuurimajas- selles suhtes väga mõnus, et sai siseruumis soojas olla pikalt. Numbrid käes, natuke harjutusi fuajees, siis kerge sörk otsa, viisin 2 geeli joogipunkti enda jaoks varuks ja sõin peotäie No-spad ja Espumisani sisse, et mingil juhul jälle kõht krampi ei lööks.  

Saalis märkasin, et tempomeistrite jaoks puhutakse õhupalle täis- nägin ka, et 3:30 on täitsa olemas ja lolli peaga võtsin vastu otsuse, et lähen nende seltsi. No kui loll võib üks inimene ikka olla- enne lubasin endale, et jooksen targalt, jälgin ise tempot ja olen muidu tark ja tubli... Ja siis taaskord selline prohmakas... Aga noh, ilusad noored poisid punaste õhupallidega ja seltsis ikka segasem :)

Start 9:00. Valmiera maraton toimus sel aastal esmakordselt kuuel ringil. Aga raja kohta ei teadnud ma enne midagi. Nagu alguses ikka, hea kerge minek, rada tundus palju allamäge minevat, aga 2 korralikku tõusu ka sees (2x6 ringi = 12 tõusu!) + pikki laugeid tõuse ka paar tükki. Hommikul veel hea jahe, osad pikad sirged puude varjus ja kõik tundus suht ok, kui välja arvata see, et esimese ringi tempo oli ca 4:47/km, teine sama ja edasi sama- ehk siis mõtlesin koguaeg, et krt, nad jooksevad ju liiga kiiresti. Aga olin tempomeistritega juba sõbraks saanud ja nad jälgisid kiivalt, et ma neist maha ei jääks ("stay with us!")  :)

Meie pundis oli omajagu inimesi- aga kolmanda ringi lõpus keerasid enamus paremale koridori ja lõpetasid oma poolmaratoni. Siis juba kurtsin tempokatele, et "It's not fair! I want to go home tooooo! :D", mille peale üks ütles, et pole midagi- meie jooks on "double fun" :) Alles jäin mina, üks noorem mees ja üks vanamees ja 2 tempomeistrit- ehk siis peaaegu mitte kedagi :) Neljanda ringi keskel võtsin tõusul ühe geeli, siis tuli joogipunkt, jõin ja olingi punastest õhupallidest maha jäänud. Aga siis veel alla ei andnud- vaikselt tiksusin edasi ja pärast tagasipööret, kui õrn langus hakkas, jõudsin neile järele- "You are back, great!" :) Noorem mees hõikas mulle vahepeal "tubli, tubli", "läheb, läheb" ja kui avaldasin arvamust, et ta on vist half-estonian, siis ütles, et käib vahepeal Eestis võistlemas :) Ülimalt armas igatahes :) 

Aga no kuradima raske oli ikkagi juba... palav! tõusud! ja tempo, mida ma enam hoida ei suuda... Ja siis viskas korgid välja. Jõud kadus totaalselt ära. Mitte kusagilt ei olnud enam grammigi jõudu võtta. Seekord kaasavõetud High5 geelid ei toiminud justkui üldse- välja arvatud see, et nende tarbimise peale pidi koguaeg metsa poole kiikama, et kas tahavad väljapääsu vabasse loodusesse või mitte :) Õnneks püsisid lõpuni sees ja tänu manustatud tabletihunnikule ei tekkinud ka kõhukrampi seekord :) 

Jutu illustreerimiseks üks õudne pilt ka minust- vot niiiii raske oli ->

(Tänud pildi ja kaasaelamise eest Tiinale :)

Ja niimoodi tiksusin lõpuni nagu Karuaabitsa Mõmmibeebi- ikka löntsa löntsa, jalg jala ette ja kella igaks juhuks enam ei vaadanud. 

Ajakulgu saab jälgida tulemustest:

http://www.sportlat.lv/results.php?id=596

Tulemus 3:39:58- on väga suhteline, nagu teel Lätti arutatud sai :) Mõne jaoks oleks see väga hea saavutus, minu jaoks aga täielik pettumus...

Pärast finišeerimist sain ilusa suure medali, viskasin murule pikali ja mõtlesin, et sinna ma jäängi- niii hea oli mitte joosta :) Minu pundi vanamees tuli ka minu kõrvale venitama ja oli väga kaasaelava näoga, aga tõenäoliselt keelebarjääri tõttu me vestlus arendada ei saanud- aga noh, vahest räägivad silmad rohkem kui tuhat sõna :)

Natukese aja pärast ajasin ennast ikka püsti- jahe hakkas ja komberdasin pakihoidu ja riideid vahetama. Tiina ülima hoolitsuse saatel kosusin tükk aega ja siis veetsin kõhus keeravate geelide rõõmuks tükk aega ka rohelises plastikmajakeses- päris räbal oli olla. 

Sportlandi suurte patjade peal vedeledes ootasime Reinu ja Leili lõpetamist ja siis saime koduteele asuda. Oli see jooks, mis ta oli- aga tore päev oli toredate inimeste seltsis ja iga uus kogemus annab elatud elule väärtust juurde :)