Pärast Haanjas käiku söötis Taavi mulle uue väljakutse ette- Scoutsrännak. Olin sellest enne küll kuulnud, aga ei teadnud, et tsiviile ka sinna osalema lastakse. Tegelikult on lihtsalt eraldi arvestus- Vorm 1 ja Vorm 2. Vorm 1 peab kandma kaitseväe välivormi, saapaid, 10 kg seljakotti ja automaatrelva. Vorm 2 võib kanda vabalt valitud riietust ja jalanõusid, aga seljakoti raskuseks peab olema 15 kg.Üritus tundus liiga ahvatlev, et sinna mitte minna :)
Eelneval nädalal oli tegemist kohutavalt palju ja 15-kilose koti pakkimine jäi eelõhtu peale- seega sellega jooksmist enne harjutada ei jõudnud. Ma polnud üldse kindel, et sellega üldse joosta annab- ikkagi pea 1/4 enda kehakaalust... Meelis lubas mul lahkelt muidu joogikotina kasutatava seljakoti endale võtta- sellel on head laiad rihmad ja selja peal isegi mingi pehmendus. Sisse sai pandud 1 väiksem tsemendikott + Taavi tõi sõbralt 4,5 kg tina ja 2 hantlit :D Kodukaal näitas täpselt 15,0 kg.
Õhtul tõin ema lapsi hoidma, ise kell 4 hommikul üles ja kell 5 Paldiski poole teele...
Siis tuli pikalt lihtsalt starti oodata- hommik oli külm ja oleks tahtnud kiiremini rajale saada... Kell 9:00 start ja minek :) Taavi arutas sõidu ajal, et tempo võiks olla seal 6:30 kandis. Aga nagu mul kombeks, siis panin alguses ees minema ja vaatasin, et 6:15 on ka täiesti talutav tempo:) Sain Taavilt selle eest noomida ka, aga maha ei hakanud võtma ;)
Ca 3 km peal läks Meelise seljakotil 1 rihm katki (made in china)- ja jäi seda putitama. Kartsin, et äkki peab üldse katkestama, aga paari kildi järel oli juba jälle sabas meil :) Ja siis üks rahulik tiksumine- minul klapid kõrvas ja täielikult omas mullis:) Ca poolel maal oli näha, et Taavil minek oluliselt parem ja ta läks ees ära. Tiksusime siis Meelisega kahekesi edasi ja suutsime üllatavalt kaua 6:15 tempot hoida. Umbes 17 kilomeetriks oli olemine juba tõeliselt raske- tavapärane püstine jooksja kehahoid asendus atra vedava künnihobuse omaga. Aeg-ajalt manustatavad energiageelid aitasid mõneks ajaks jälle homo erectuseks muutuda, aga kauaks nendest abi polnud...
20 km-i peal tuli üks pisemat sorti tõus ja seal lubasin meile esimese kõnnilõigu. Ja edasi oligi jooks-kõnd vaheldumisi. Seljakott hõõrus terve tee alaselga ja tümitas mõnuga tervet selga, õlad olid totaalselt valusad ja iga jooksusamm oli paras piin. Kahetsesin, et ühtegi valuvaigistit kaasa polnud võtnud...
Ühes joogipunktis öeldi, et "sealt tuleb esimene naine", aga kuna mul olid klapid peas, siis ma seda ei kuulnud:) Meelis jooksis pärast kõrvale ja ütles :) Eks see andis motti juurde küll, et lõpuni pingutada:)
Viimasel 10 kilomeetril oli isegi saja meetri läbimine tõsine pingutus. Jälgisin kella ja tundus, et liigume väga-väga aeglaselt edasi...
Õnneks teadsime Eensaarte blogist, et distants ei ole täpselt 30 km vaid üle 31 ja arvestasimegi lõpuni jäänud kilomeetreid selle järgi. Muidu oleks vist 30 km-i täitumisel, kui finišit veel kusagilt ei paistnud, maha istunud ja nutma hakanud :D Nüüd siis pingutasime ikka täiega. Keha nõudis koguaeg, et me kõnniksime, sest siis oli valu väiksem, aga sundisime ennast ikka jooksma. Lõpus leppisime kokku, et tagant tulevat suuremat meestepunti endast mööda ei lase ja see andis viimase jõu finišisse jõudmiseks :)
Seega siis 31 km ajaga 3:27 :)
Auhinna sain kolme asja hulgast ise valida ja valisin sõjaväe välivoodi :) tuleb sellele nüüd rakendust leida :D
Püha retke jäljed on siiani selja peal näha, tunda õnneks enam mitte eriti. Ja suuremast väsimusemülkast hakkan ka välja tulema:)
Tulemuste protokolli ootan pikisilmi- korraldajad, palun kiirustage! :) Lisan selle siia siis, kui netiavarustesse ilmub...
http://scouts.mil.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=345&Itemid=41
Igal juhul oli sigalahe üritus :)
Loetu põhjal oli sul raskem, kui kohapeal tundus :)
ReplyDeleteKange mutt, pole miskit öelda.