Ja siis sai veel väga viimasel minutil otsustatud, et lähen veedan natuke aega Viimase Öö Unistuse rajal. Seda juba Rogaini EM-i ettevalmistuse osana- st camelback seljas. Nagu ka eelmistel kordadel, kui seljakotiga jooksnud olen, hakkas vasaku õla närv jälle vastikult valutama- aga seda ainult seni, kuni ennast soojaks jooksin. Mingit head eesmärki ei suutnud ma selleks ürituseks endale välja mõelda- kõige tähtsam oli endale mitte liiga teha. Ja minu puhul on see piir ca 50 km-i juures, kus juba liialt enda lõhkumiseks läheb. St sellest hetkest hakkavad põlved ja lihased nii kõvasti endast märku andma, et edasijooksmiseks tuleks valuvaigisti abi kasutada. Ja nii ma siis ca 50 km-ga piirdusin.
Üritusest endast ka natuke. Jooks toimus Meremõisa telkimisalal 1 km-l ringil kell 12:00-24:00. Et vaimselt sellist asja vastu pidada, on vaja kas väga kindlat eesmärki, mida saavutada tahetakse või siis suurt sportlikku viha :) Minul ei olnud seekord kumbagi varuks ja seetõttu jooksmise ka nii vara lõpetasin. Asja heaks küljeks oli muidugi see, et jõudsin veel Tartusse tagasi sõita ja sain aastavahetuse ikka pere ja sõprade seltsis veeta:)
Aga omajagu kogemusi sai jälle kogutud. Seekord suutsin bahillid maha unustada ja see on maastikujooksul päris suur viga. Ikka ronib mingit sodi tossu sisse ja siis on villid kerged tulema. Siis lootsin, et saan mp3-mängijast mõnda head vene raadiojaama kuulata- aga ei saanud seal mitte ühtegi jaama kätte. st tuleb ikkagi alati omale sobiv muusika ette salvestada, mitte raadiole lootma jääda. Minu jaoks on pikkadel jooksudel muusika väga oluline- see aitab hästi keskenduda. Kuna 1 km-l rajal oli pidevalt inimesi ümber sibamas, siis ei saanudki seda "jooksutranssi" kätte ja see tegi asja oluliselt raskemaks. Sain kinnitust sellele, et pikkadel üritustel kehtib riietumisel reegel, et pigem rohkem kui vähem. Ca esimesed 10 km on palav, siis hakkab paras ja siis kui pimedaks läheb ja temp langeb, võib kergesti külm hakata. Et liiga ruttu külm ei hakkaks, tuleb väga hoolega süüa-juua.
Ja v-b oleks selline üritus ka lihtsam olnud, kui oleks mõni sõber kaasas olnud :) Sel hetkel, kui dr Holden mu endale "jäneseks" võttis, läks samm kohe kergemaks :)
Sellest üritusest sai 31. detsembriks jooksmise isu täis, aga 1. jaanuaril oli jooksuisu jälle tagasi:) St kui seda "enda lõhkumise piiri" ei ületa, siis on taastumine väga kiire.
Mis siis edasi? Pikki plaane ette ei tee, aga Rogaini EM-i pärast tuleb rohkem pikki üritusi ette võtta. St 12. jaanuar lähen Rakveresse maratoni jooksma, 26. jaan Paju lahingu aastapäeva jooks, 9. veebr jälle Rakveres maraton ja 23. veebr Winter Xdream Haanjas. Edasi pole veel mõelnud :) eks mul käibki nende valimine üsna viimasel hetkel ja emotsioonide pealt :)
P.S. Kuigi võib jääda mulje, et ma peale jooksmise muud ei teegi, siis vahest saab ikka muud põnevat ka ette võetud :) Green Christmas Rakveres 28.12.2013 (Pilt: pilt.delfi.ee)
No comments:
Post a Comment