Haanja100 Jala

Haanja100 olevat ainult hulludele...

Ma ennast hulluks küll ei pea, aga ometi olin 26. oktoobri hommikul kell 7:00 Haanja100 Jala stardis:) 

Osalemise mõte tekkis vist sel hetkel, kui Marju hakkas FBs uurima, et kas keegi läheb ja saaks majutust ja transat ühiselt ajada jmt. Siis mõtlesin, et võiks talle seltsi pakkuda küll. Eelmistel aastatel on sügiseks jalad nii läbi olnud, et pikemaid üritusi pole teha saanud. Aga kuna hiljuti sain füsiolt soovituse võlvitoega tossud neutraalsete vastu vahetada, siis on jalad juba mõnda aega päris õnnelikud olnud :) Päris lahti ma oma säärevaludest veel polnud saanud, aga otsustasin riskida. 

Kuna Marju muutis oma plaane ja ise siiski Haanjasse ei tulnud ja tuttavatest kedagi teist ka tulemas ei olnud, siis olingi üksinda minemas. Kuigi kolleegil on Haanjas saun-suvila ja hea tahtmise korral oleksin võinud ka majutusega ürituse teha, siis otsustasin ikkagi hommikuse ja õhtuse autosõidu kasuks. Pakkisin reede õhtul autosse korraliku "pesamaterjali"- st lebo, magamiskoti, teki ja padja- juhuks kui ma ei oleks võimeline õhtul kohe tagasi sõitma. Eelnevalt sai kaasa ostetud 4 Borni geeli (kofeiinivabad), aga põhienergia otsustasin  siiski tavatoidust saada (st plaan nägi ette rohket banaanide manustamist). Tossuvalikuga küsimust ei olnud- neutraalseid on mul praegu täpselt 1 paar ja nendega ka terve aja rajal olin. Marju soovitusel tõmbasin neile gaitersid peale (ma ei tea, kas nendele tossukaitsetele mingi eestikeelne sõna ka on leiutatud?)  ja see on küll parim soovitus, mida selleks ürituseks anda sai:) Kotti sai veel kaasa pakitud hulk erinevaid särke ja pikad jooksupüksid, 2 pealampi, vaseliin, ibukas, mp3-mängija (seekord hästi rahuliku muusikaga), kell jmt tavapärane nänn.

Äratus kell 4:00. Hommikused toimingud, puder, FBs vanema venna õnnitlemine sünnipäeva puhul (mõtlesin, et pühendan oma 100 km talle sünnipäevaks, aga kuna ei olnud kindel, et selle distantsi kindlasti läbin, siis piirdusin tordikaardiga:) ja kell 5:00 start. Tartus oli 8,5 kraadi sooja, Haanjas 8 kraadi. Seega mõnusalt soe ilm eelmise aasta Haanja100 lumega võrreldes... ca 6:15 olin kohal. Haanja suusabaas säras pilkases pimeduses ja oli mõnusalt soe. 

Sees sain oma numbri kätte- 113, tuttavaid nägusid eriti ei olnud veel, aga sain jutu peale eelmise aasta võitja Hannesega, kes ise sel korral ei osalenud vaid tuli sõpradele kaasa elama. Aga ma olen kindel, et kui kõrgemad jõud on olemas, siis tegelikult saatsid nad Hannese sinna minu jaoks :D Stardini jäänud kolmveerand tunni jooksul jagas ta minuga enda eelmise aasta kogemusi ja andis mitmes asjas nõu, kuidas mida teha- nt et pealambiga pole mõtet minna, sest pime on ainult esimesel ringil ja selle saab koos teistega läbida, et varustusega koti saab õue jätta, et esimesed 4 ringi võiksid olla üle 40 min, et kokat ja kofeiiniga energiageele ei tasu tarbida, sest need küpsetavad liiga kiiresti läbi, ja mis kõige tähtsam- tõusud võtta kõndides ja laskumised kiiresti!:) Kuna mul endal ju mingit plaani ei olnud eelnevalt, siis täpselt see mu plaaniks sai ja jäi. 

7:00 start.

Esimesel ringil sõitis kõige ees ATV, aga see kadus muidugi kiiresti silmist :) Suurem osa alustas rahuliku tempoga ja kuna mõnedel olid pealambid olemas, siis nende jagatud valgusest tegelikult piisas, et rada näha. Raja kohta peab ütlema, et see on absoluutselt suurepärane 6,67 km ring!! Nii vaheldusrikas, et terve jooksu ajal ei tekkinud sellest tüdimust:) Väikesed tõusud, väikesed laskumised, pööramised, asfalttee, metsateed, suured tõusud, suured laskumised... Ja kuidagi väga mugav rada- igale väiksemalegi pingutusele järgnes puhkamise võimalus- kas siis kõnnitava suure tõusu näol või mõnest järjekordsest laskumisest alla tormates. See andis võimaluse koguaeg enda mugavustsoonis tiksuda ja pulssi ei pidanud punasesse ajama. 

1. ringi aeg 41:04, 2. ring 38:06 (keskuses Hanneselt soovitus tempot natuke maha võtta), 3. ring 39:00, 4. ring 39:01, 5. ring 36:59.

Esimesed 5 ringi läksid libedalt, nagu arvata oligi. Ilm oli väga mõnus, rada hea ja tempo ca 6 min/km tundus täiesti lebo:) Aga kahjuks ei arvanud nii 2 meessoost kaasvõistlejat, kes asusid usinalt soovitusi jagama, et ma nii kiiresti ei jookseks, sest muidu ma kaugele ei jõua (seda enam, et ma olen naine- ooo õudust!!:D:D:D... neljandal ringil pakuti, et viiendal ringil juba kustun ja 10 viimast suren :D (nojah, mul olid küll klapid peas, aga mitte koguaeg;) Aga no ma ei saanud sinna midagi parata, et laskumisi oli nii palju ja paratamatult neile vaba käiguga jälle järgi jõudsin. Pärast neljandat ringi otsustasin siis esimese vetsupeatuse teha, et nad saaksid rahus ees ära minna:)

6. ring 38:15, 7. ring 42:17, 8. ring 44:27, 9. ring 43:47, 10. ring 44:44. 

Vist umbes kuuendal ringil tekkis ebameeldiv põiepõletiku tunne. See on kindel märk, et joogipunktides olin seni liiga vähe joonud. Seega tankisin järgmistes joogipunktides 2 topsitäit sooja spordijooki tavalise poole topsi asemel. Ja umbes ühe ringiga sain sellest jamast lahti:) Aga kogu ürituse ajal jõin tõesti hästi korralikult ja eks neid vetsu- ja metsapeatusi kogunes ka omajagu.

Enne veel, kui pool maad läbitud sai (kell 11), hakkas vihma tibutama. Kuna olin eelmisel päeval ilmateatest sademete ennustust vaadanud (HIRLAM mudel), siis see üllatusena ei tulnud ja teadsin, et ülejäänud maa tuleb korralikus vihmas joosta. Mind jooksmise ajal üldiselt vihm ei sega ja ei lasknud sellest tujul langeda:) Kui pool maad joostud, võtsin profülaktikaks ühe ibuka ja enegiageeli ja panin kindad uuesti kätte, sest vihmaga hakkas tasapisi jahedus ligi hiilima. Vist kaheksanda ringi lõpus aitas Hannes mu kilekale varrukad külge panna (endal olid käed juba nii kanged, et lukke poleks kinni saanud). Edasi ainult sadas ja sadas. Rada läks järjest porisemaks ja laskumised libedamaks. Tuli otsida vähemtallatud servi, et ohutult laskumistest alla jõuda. Kui poleks tossukatteid peal olnud, oleksid tossud küll paksult muda täis olnud :) Riided olid kõik läbimärjad ja keha läks järjest kangemaks. 4 ringi enne lõppu otsustasin külmaga natuke võidelda- mäkerdasin oma porised jalad soojendava kreemiga sisse, Hannes aitas spordikoti sisse viia, vahetasin läbimärja alussärgi kuiva fliisi vastu, sain Hanneselt kuivad kindad, natuke tankimist ja jälle rajale:) Keskuse toitlustuspunktis võtsin iga kord banaani, kastsin selle soola sisse ja loputasin rohke spordijoogiga alla :) Alguses kirjutati võistlejate numbrid topsidele, et saaks neid mitu korda kasutada, aga mul tõesti ei olnud viitsimist seda topsi koguaeg teiste hulgast otsida (seega soovitus tuleviku-osalejatele- võtke kaasa inimene, kes teile juua valab). Joogipunkti vabatahtlikud olid muidu ülitublid ja mul oli neist ikka väga kahju, et nad pidid nii pika päeva õues külmetama. 

Põhimõtteliselt läksin ma Haanjasse ikkagi 100 km läbima. Ega ma ei olnud kindel, et ma sellega hakkama saan. Kõige rohkem kartsin, et jalad ei pea vastu. Eks lõpus olidki põlved täitsa hellad ja laskumisi tuli rahulikumalt võtta, et ei põrutaks, aga üldjoontes pidas keha vastu. Seda, et vaim vastu ei pea, ma ei kartnud, sest sisendasin endale, et "I love every step of it". Ja nii oligi :) Ma ei lubanud endale mitte ühtegi negatiivset mõtet. Sest kui Sa arvad, et Sa ei suuda seda teha, siis Sa ei suudagi:)

11. ring 46:24, 12. ring 51:25, 13. ring 46:25, 14. ring 46:58, 15. ring 48:47. 

Pärast seda, kui kuivad riided selga sain, tekkis täiesti uus hingamine. Ringiajad muidugi enam ei paranenud, sest teadupärast on lõpupoole tõuse oluliselt rohkem, kui alguses, aga sellest polnud midagi- tunne oli mõnus :) Siis millalgi andis Hannes teada, et olen naistest kolmas. Selles, et Mari ürituse kinni paneb, ei kahelnud ma hetkekski- ta on ikka ulmeline tüdruk:) Mina läksin alles viimasele ringile, kui Mari juba sauna poole jalutas... Aga nagu pikkade distantside puhul tavaks, siis lõpptulemust ei tea enne, kui finišijoon ületatud- ja mul õnnestus see ületada teise naisena ja üldarvestuses kümnendana. 100 km läbimiseks kulus aega 10:47:41,8. Kui finišisse jõudsin, ei olnud seal mitte kedagi :D Seega läksin sisse uurima, kas on ikka kõik 15 ringi täis ja ega ma kogemata ringe valesti pole loendanud. Ega veel mõnele ringile poleks küll enam tahtnud minna:D Sain kinnituse, et ringid täis, autost asjad, sauna, kell 19:00 autasustamine ja kojusõit:) 

Mitu päeva oli emotsioon laes, aga esimesel ööpäeval oli tunne küll selline, nagu oleks rongi alla jäänud:D Pulss kõrge, und ei ole, kõik kohad valutavad ja liikuda eriti ei saa (2 ibukat esimesel ööl). Aga juba teise päeva õhtul tegin 6 km jalutuskäigu ja praegu, 4 päeva hiljem, on olemine väga hea, kui välja arvata väsinud kopsud, mis sügavamal sissehingamisel köhima ajavad. Ja oma üle aasta kestnud säärevalust olen täielikult lahti saanud :)

Mõtlesin, et Haanja100 on ilus lõpetus jooksuhooajale. Aga armas sõber Taavi juhtus täna mainima (kindlasti mitte juhuslikult;), et olen Elva sarja arvestuses naistest teisel kohal, nii et tuleb ennast pühapäevaks uuesti liikuma saada ja sari ilusti ära lõpetada. St tundub, et minu jooksuhooaeg kestab igavesti :)

Suured tänud korraldajale ja vabatahtlikele, Eesti Pagarile ja Võrumaa Spordiliidule, kelle kodulehelt pildid pärinevad!:)